Juba väga varasest lapsepõlvest on mul olnud armastus joonistamise vastu. Pliiatsi abil, mida mulle paremasse kätte suruti ja mille mina ikka jonnakalt vasakusse ümber tõstsin, avastasin teistsuguse maailma, sellise, mille saan ise luua. Olin kuueaastane, kui teadsin, et tahan saada kunstnikuks. Tänaseks on kunst olnud osa minu elust juba kolmkümmend aastat. Kunstiga tegelemine aitab mul säilitada vaimset tasakaalu ning olla see läbi parem inimene. Pilt võib alguse saada uitmõttest või inspireerivast raamatust. Kõige sagedamini sünnivad pildid aga visandades – ilma ühegi kindla idee või mõtteta tööd alustades. Inspiratsiooni ei tasu oodata. See saabub siis, kui pidevalt tegutseda.


Maal on vahend muuta nähtamatu nähtavaks, anda talle illusoorne ruum, värvid ja vormid. Kasutan end ümbritsevat ruumi ja inimesi kui lõputut inspiratsiooniallikat, mille ümberjutustused ja tõlgendused segunevad isiklike mälestuste ning tunnetega. Pööran erilist tähelepanu inimesele, tema asetusele ruumis.